Inimeste seksuaaltervist mõjutavad otsused, mida rahastatakse ühisest rahakotist, peaksid olema võimalikult teaduspõhised. Vähemalt tasuks õppida kultuuriliselt sarnaste, aga edukamate lähinaabrite kogemustest.

Teaduse areng ja muutunud ühiskond lõid eeldused seksuaaluuringutega alustamiseks – alates seksuaalse toimimise füsioloogiast ning bioloogilisest alusest kuni seksuaalkäitumist kujundavate psühholoogiliste, sotsiaalsete jm teguriteni. Jõuti näiteks arusaamisele, et eneserahuldamine ja homoseksuaalsus polegi haigused, vaid üks võimalik seksuaalsuse avaldumise vorme.

Tõestatuks võib lugeda, et heatasemeline seksuaalharidus koolis ei provotseeri varasele seksuaalelu algusele, vaid on määrava tähendusega riskide vältimisel ja hea tervise seisukohalt. Seksuaaluuringutele ja publikatsioonidetulvale andsid tugeva tõuke 1980. aastail lahvatanud HIV-epideemia ning 1990. aastail leiutatud meeste erektsioonihäirete ravimid.

Tormiline puberteet

Seksuaalsuhted on inimsuhete loomulik ja oluline osa, need mõjutavad inimeste elukvaliteeti ja panevad aluse inimsoo jätkumisele. Seksuaalne areng – nii keha kui hinge – on kõige tormilisem teismeliseeas.

Inimeste seksuaalkäitumist ja sellest tulenevalt seksuaaltervist määravad ühiskonna tasandil kolm üksteisest sõltuvat peamist «vaala» – esiteks, ühiskonnas valitsev seksuaalideoloogia ja -kultuur, teiseks, seksuaalharidus, -haritus ja adekvaatse informatsiooni kättesaadavus ning kolmandaks, seksuaaltervisealaste teenuste olemasolu ja vastavus inimeste ootustele. Erinevad ideoloogiad võivad saada seadusteks, teenuseid pakume vastavalt sellele, kuidas asjadest aru saame.

Aimu sellest, kuidas jagunes seksuaalsuhtes vastutus, annab 2000. aastal pisut enam kui tuhande 18–74-aastase Eesti elaniku seas läbi viidud uuringus olnud küsimus «Kas teie ise või teie partner on teinud aborti?». Sellele vastas «jah» 62 protsenti naistest ja 37 protsenti meestest. Vanuse suurenedes suurenes ka vahe naiste ja meeste vastuste vahel. Samale küsimusele «jah» vastanute protsent oli Soomes ja Rootsis naiste ja meeste seas sarnane.

On loodusseadus, et inimese seksuaalne areng ja identiteedi kujunemine saab alguse teismeliseeas. Areneb keha ja hing, tekivad uutmoodi tunded ja küsimused enda ja ümbritseva kohta. Alustatakse seksuaalsuhteid.

Noored ja seksuaalsus

Selle fakti eitamine täiskasvanute poolt ei aita teha terveid valikuid. Hariduse puudumisel õpitakse tehtud vigadest. Mõni inimene ei muuda oma kahjulikke hoiakuid ka täiskasvanuna. Paljumuretsetud rahva püsimajäämise nimel on Eestis noorte seksuaaltervise edendamisse panustamine määrava tähtsuse ja tähendusega.

Otsusetegijad peaksid arvestama tõsiasjaga, et umbes 20 protsendil Eesti noortest on seksuaalkogemus 15. eluaastaks, keskmine vanus seksuaaleluga alustamisel on 17,5 eluaastat. Mida väiksem haridus 25.–29. eluaastaks, seda varasem on olnud seksuaalelu algus. Mida varasem seksuaalelu algus, seda rohkem on tervistkahjustavat riskikäitumist.

Riskikäitumisel on palju põhjuseid. Mõnedel asjaoludel on seksiga pealtnäha vähe pistmist ja seksuaalhariduse kontekstis on neid raske mõjutada – sündimine sotsiaalselt mahajäänud keskkonda, vanemate hoolitsuse puudumine, vägivald kodus, mahajäämus koolis jm.

Samas on tegurid, mida heatasemeline seksuaalharidus saab mõjutada – hoiakud, väärtushinnangud, uskumised, sotsiaalsed oskused ennast kehtestada, otsuseid vastu võtta, teadmised teenustest ja kaitsevahenditest.

Lahvatanud HIV-epideemia kõrval viisid 1990. aastail Eestis tehtud arukad otsused mitmete seksuaaltervise näitajate (abortide tase, seksuaalsel teel levivate haiguste arv, kondoomi kasutamine esimeses vahekorras jm) olulisele ja kiirele paranemisele. Naistekliinikus töötades on selgelt näha, kuidas sotsiaalne kihistumine ja haridus noorte naiste valikuid ning seeläbi tervist mõjutab.

Viimaste aastate mitmed otsused Eestis pole kahjuks arvestanud olemasolevat reaalsust ja maailmakogemust seksuaaltervise edendamisel. Jahmatamapanevana mõjus aastatagune haridusministeeriumi plaan likvideerida Eesti koolides inimeseõpetus ja selle raames antav seksuaalharidus.

Kummaline plaan

Eri mittetulundusühingute ja liikumiste survel on sellest plaanist nüüdseks väidetavalt loobutud. Arusaamatu on, millisel demograafide analüüsil või nõustamiseetikal põhines riigi rahastatud iibe suurendamise plaan, mille sisuks oli naiste kohustuslik nõustamine enne aborti, tegemaks neile selgeks, et on hoopis vaja sünnitada.

Erinevate survegruppide mõjul loobuti vähemalt nõustamise kohustuslikkuse ideest.

Ikka ja jälle kuuleme üleskutseid keelata vaba abort (abordikeelustajad on traditsiooniliselt ka kooli seksuaalhariduse ja rasestumisvastastele vahendite vastu), kehtestada maksud viljatutele jm.

> Loe edasi