Sellise ajalookäsitluse taustal tekitas 1921. aasta Kroonlinna ülestõus teravama pilguga (üli)õpilases imestust. Koltšak ja Denikin purustatud, Wrangel ja «valgepoolakad» nõndasamuti, rääkimata Mahnost, Petljurast või Doni kasakaist, terve impeerium punase võimu alla painutatud – miks nüüd selline paanika ühel väikesel saarel toimuva pärast?

Kummatigi oli paanika nii suur, et jõudis ka Nõukogude õpikutesse, kus toodi ära kellegi tähtsa tegelase – kahjuks ei mäleta kelle, vist Trotski – esimese ähmiga öeldud sõnad: «Nõukogude võimu hingekell on löönud.»

Sellega oli tahetud varju heita Trotskile, kuid kogemata lobiseti hoopis välja, et asi oli väga tõsine. Põhjusteni võis jõuda palja loogikaga. Kahtlemata ei kartnud enamlaste liidrid, et Kroonlinna madrused marsivad üle jää Petrogradi ja sealt Moskvasse, purustades teel kogu Punaarmee.

See olnuks absurdne. Kuid viha (sõja)kommunismi vastu pidi olema nii üldine ja sügav, et vaja olnuks vaid väikest tõuget, et rahvas pea püsti ajaks ja enamlik kaardimajake kokku variseks. Ehk poleks mingist hetkest enam isegi mässamist vaja olnud, režiim oleks varisenud «lihtsalt nii», vaikse ohkega. Aktiivseid enamlasi oli 1921. aastal ju vaid käputäis.

Selle käputäie võim rippus õhus. Näiteks Samaara kubermangu kommunistid kirjutasid Moskvasse: Elame nagu vulkaanikraatris. Kogu maakond käärib ja keeb. Puhkevad ülestõusud, mis oma enamuses on stiihilise iseloomuga. Peamine, miks võim õhus rippus, oli enamlaste arutu sõjakommunismi poliitika, eriti selle vihatuim osa – toiduainete organiseeritud röövimine talupoegadelt.

Selle tarvis käisid mööda maad ringi nn toitlussalgad ja võtsid, mida arvasid vaja olevat. Pole tarvis palju fantaasiat oletamaks, et nad võtsid teinekord sedagi, mida vaja polnud, kasutades meetodeid, mida samuti vaja ei olnud. Kui sõja ajal oli jõhkratel meetmetel mingisugunegi teoreetiline õigustus, siis 1921. aastaks oli selgelt tegemist vaid enamliku röövimissüsteemiga enda võimu huvides.

Lenini strateegia ja ideoloogia tuleb tagantjärele tunnistada utoopiliseks ja ebarealistlikuks, ilmselt koguni haigeks, kuid õnnetuseks ei olnud ta selle juures sugugi halb taktik.

Lenin mõistis, et kui enamlased tahavad võimule jääda, peavad nad sõjakommunismist loobuma. Oleks tore olnud sõjakommunismist otse päriskommunismi hüpata, kuid ilmnes, et ilusad ideed ei toida rahvast ega isegi mitte keskkomitee büroo liikmeid.

Vaja oli vilja, liha, villa, kivisütt ja muid seesuguseid pealtnäha igavaid asju, kuid turu kaotamisega olid ka need läinud nagu nõiaväel. Kommunismi väljakuulutamise asemel pidi valitsus 1921. aasta 11. veebruaril ajutiselt sulgema 93 suurt tööstusettevõtet.

See tähendas, et lisaks olemasolevaile paiskus tänavaile veel tuhandeid nälginud ja külmetavaid inimesi. Petrogradis algasid meeleavaldused, 25. veebruaril kuulutati seal välja piiramisseisukord.

Turg tuli taastada, kas või ajutiselt. Just seda arvas ka Kroonlinna garnison, keda sel ajal oli erinevail andmeil umbes 16 000 kuni 26 000 meest, peamiselt madrused. Märkimisväärne arv.

Arvestada tuleb sedagi, et madruste haridustase oli kõrgem kui lihtsõdurist maaväelastel ja nende silmaring laiem. Nad olid korduvalt, juba 1905. aastast alates mehiselt ülekohtule vastu hakanud. Kõik see tähendas, et madruste arvamusel oli kaalu ja et seda arvamust oli raske tembeldada kontrrevolutsiooniliseks.

Kroonlinna saabus 27. veebruaril tagasi Petrogradi olukorda uurima saadetud delegatsioon, kes kirjeldas, kuidas rahulolematute tööliste vastu olid saadetud punased kursandid.

See tekitas nördimust. 28. veebruaril võtsid «Petropavlovski» ja «Sevastoopoli» meeskonnad vastu resolutsiooni, milles nõuti 1917. aasta lubaduste täitmist. Samal päeval toimunud valimistel ei pääsenud Kroonlinna nõukogusse ühtegi enamlast. Seda fakti hakatigi lugema «mässu» alguseks.

1. märtsil toimus Ankru väljakul suur miiting, mille tribüünil seisid veel enamlikud liidrid, nt Mihhail Kalinin. Kuid kui miitingulised otsustasid eelmise päeva resolutsioonile vastu vaidlevad kommunistid desarmeerida, põgenes Kalinin saarelt.

Miiting otsustas veel, et kuna nõukogud ei väljenda tööliste ja talupoegade huve, tuleb need ümber valida; tagada sõna- ja trükivabadus; laiali saata igasugused poliitosakonnad, sest ühelgi parteil pole õigust riigi raha eest parteipropagandat teha.

2. märtsil moodustasid kroonlinlased Ajutise Revolutsioonikomitee, mille etteotsa valiti «Petropavlovskil» kirjutajana teeniv Stepan Petritšenko. Komitee võttis kohe vastu pöördumise raudteetöötajate poole, milles kutsuti neid vastuhakuga ühinema.

Türannid vastasid türannide kombel. 2. märtsi ajalehtedes kuulutati Kroonlinna ülestõus Prantsuse salaluure ja monarhistide provokatsiooniks. Lev Trotski moodustas spetsiaalse, 7. armee (45 000 meest, komandör M. Tuhhatševski) ja saatis selle ööl vastu 8. märtsi üle jää saart vallutama. Rünnakut toetas kahurituli, kuid ründajad vaimustuses ei põlenud. Tuli rakendada kõhklejate hukkamist.

Enamlik juhtkond tahtis Kroonlinna iga hinna eest enne verre uputada, kui algab Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei X kongress. Selle avamist oli pikalt edasi lükatud ja lõpuks 8. märtsile määratud. Leninil oli kavas seal välja kuulutada sõjakommunismi lõpetamine ja nn uue majanduspoliitika (NEP) sisseviimine, ja ta ei tahtnud, et jääks mulje, nagu teeks ta seda kroonlinlaste survel.

Paraku lõid kroonlinlased rünnaku tagasi. Kongressiga venitada enam ei saanud ja NEP kuulutati välja. Kroonlinn püsis ja ootas jää lagunemist, mis oleks saare vallutamise Punaarmeele võimatuks teinud. See sundis Leninit ja Trotskit kiirustama.

Kartes ülestõusu levimist laevastikus, saadeti osa meremehi Musta mere sadamaisse. Kroonlinna olukord oli raske, kuid sellest hoolimata öeldi ära monarhistide koostööpakkumisest ja heisati kuulus loosung: «Nõukogud ilma kommunistideta!»

17. märtsil alustas Tuhhatševski uut pealetungi. Mõistes paratamatut lüüasaamist, astusid kroonlinlased kontakti Soome valitsusega, kes lubaski varjupaika. Algas taandumine, milles ülestõusnute järelvägi end ohvriks tõi, võimaldades umbes 8000 mehel Soome jõuda. Esialgu pääses ka Petritšenko.

Kuid lahingud olid kohutavad. Isegi Tuhhatševski väitis, et ta pole näinud midagi sellist ei maailma- ega kodusõjas. «See polnud lahing, vaid põrgu.» Iga maja linnas tuli võtta lahinguga. Kuid sellega põrgu veel ei lõppenud, vaid järgnesid arveteõiendused. 1921. aasta suveks olid kommunistid tapnud 2000 ülestõusust osavõtnut, 6500 oli vangi pandud.

Petritšenko sai Nõukogude salateenistus kätte 1945. aastal. Kuna surmanuhtlus oli ajutiselt kaotatud, määrati talle kümme aastat. Kuid juba 1947. aastal suri Petritšenko vangilaagris, ja kindlasti mitte liiga hea elu kätte.

Sisuliselt taotlesid kroonlinlased sedasama, mida DubÄ�ek 1968. aastal: inimnäolist sotsialismi ehk (piltlikult öeldes) nõukogusid ilma kommunistideta. Nagu hiljem tšehhidele, tehti ka neile üheselt selgeks, et bolševike juhtimise all liigub õnn ainult ülevalt alla. Alt üles vaid kuulekus.

Kas maailmale oleks kasuks tulnud, kui Kroonlinna ülestõus oleks edukas olnud? Kas Venemaal oleks kehtestunud mõistlikum kord kui kehtestus? Küsimused, mis kuhugi ei vii....

Muuseas ei maksa unustada, et Kroonlinna madrused, olles revolutsiooni ohvrid, olid ka selle (ühed) vallapäästjad. Milles oli nende viga või süü? Kas selles, et nad juba 1917. aastal ei taibanud, kuhu viib enamlaste hullus?

Kuid kuidas süüdistada Kroonlinna madruseid, kui tänapäevalgi, pärast kõike juhtunut, ei taipa seda paljud professorid?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.56