Selle kuu keskel Tallinnas konverentsil esinenud Moskva Carnegie Keskuse teadur Aleksei Malašenko juhtis tähelepanu huvitavale arengule, mis tema meelest iseloomustab praegu kõiki Põhja-Kaukaasia «vabariike». Malašenko sõnul toimub seal ühiskondade «traditsionaliseerimi-ne». Igal pool maailmas kõneldakse moderniseerimisest, aga nemad lähevad tagasi igiammuste tavade juurde. Taaselustub veritasu. Samal ajal kasvab islamiäärmusluse mõju. Enne katset Venemaast lahku lüüa oli islami mõju Tšetšeenias tühine, näiteks Dagestanis on see läbi aegade tugevam olnud. Tšetšeenia kunagised juhid Džohhar Dudajev ja Aslan Mašadov olid islamitraditsionalismist väga kaugel. Saatuse irooniana toob range islami maale hoopis Vladimir Putini nimel valitsev Ramzan Kadõrov. Malašenko tähelepanekud on ilmselt terased ja tõesed. Enne kui toimuvat seletada, osutaksin paarile lähte-eeldusele, mis ka väga avatud mõttemaailmaga vene analüütikute probleeminägemist iseloomustavad. Esimene ühekülgsus on see, et Venemaad nähakse Põhja-Kaukaasia rahvaste jaoks ainsa moderniseerimise allikana. Teiseks lähtutakse a priori eeldusest, et moderniseerimine ja traditsioon välistavad teineteist. Tähelepanuta jääb seejuures tõik, et kõigi Euroopa rahvusriikide puhul on moderniseerimine ja rahvustraditsiooni säilitamine käinud käsikäes, mitte teineteisele vastandudes. Kui Venemaa üldse on püüdnud oma piirialadele jäävaid maid tõsiselt moderniseerida, siis pigem keelelise ja kultuurilise ekspansiooni teel. Selline lähenemine on algusest peale ühekülgne, aga kui sellele lisanduvad rahvamõrva elemendid, nagu hiljuti Tšetšeenias, siis pole imestada, et reaktsioon on just selline, nagu Malašenko meile kirjeldab. Võimalus, et lääs saaks moderniseerimisele kaasa aidata, on ammu maha kantud. Tšetšeenia sõdade ajal oodati läänelt otsustavat sekkumist, aga seda ei tulnud. Ka pettumus läänes loob fundamentalismile pinda. Praegu uhkeldab Kremli keskvõim sellega, et Tšetšeenias on stabiilsus, ravitakse sõjahaavu. Tõepoolest, noore Ramzan Kadõrovi käe all on viimase aasta jooksul märgatavalt vähenenud inimröövid, üles on ehitatud tugev ja vankumatu võimuvertikaal. Kadõrovil on vaid üks kõrgem autoriteet – Vladimir Putin. Tema tagas Putini parteile täielikku toetuse duumavalimistel ning ta on teinud ka ettepanekuid Venemaa presidendi ametiaega pikendada. Siit tuleneb Kadõrovi suurim probleem: nautides eristaatust Putini juures, ei tea ta sugugi, mida Putini-järgse ajastuga peale hakata. Samas ei saa seda väikest ebamäärasust üle tähtsustada, sest esialgu ei näe Venemaa Tšetšeenias ühtegi teist stsenaariumi kui noore Kadõrovi diktaat. Mis on saanud iseseisvuslastest? Kindlasti on laiali pillatud võitlejate rühmitusi, kuid praegu ei kujuta nad Kadõrovile erilist ohtu. Pärast seda, kui Dudajev, Mašadov ja veel paar nende õigusjärglast on järgemööda mõrvatud, peetakse iseseisvuslaste juhiks Doku Umarovit. Ta on üks kuulsatest sõjapealikest, praegu aga nimetab end Kaukaasia Emiraadi esimeseks emiiriks. Umarovi esilekerkimine ning presidenditiitli asendamine isehakanud emiiri omaga kinnitab, et iseseisvuslaste poliitilist tiiba pole enam õieti olemas. Londonis maapaos oleva intellektuaalse välisministri Ahmed Zakajevi asemel tegutseb Kaukaasia Emiraat, millel pole vähimaidki eeldusi rahvusvahelist tuge ja mõistmist leida. Kui ka Tšetšeenia küsimuse poliitilise tõstatamise võimalused on praegu maha mängitud, ei saa ega tohi me vaikida inimõigustest. Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud viimastel aastatel järjepanu otsuseid tšetšeenide kasuks, keda teise Tšetšeenia sõja ajal rööviti, piinati ning kelle lähedasi tapeti. Tõsi, Strasbourgi kohtuveskid jahvatavad väga aeglaselt ja vaid vähesed on julenud sinna pöörduda. Ajas edasi minnes võiks huvi tunda ka Kadõrovi eraarmee marodööritsemiste vastu mõned aastad tagasi. Olulisi inimõigusprobleeme on ka naabervabariikides – Inguššias, Dagestanis ja mujal. Põhja-Osseetias on Vene riik osanud riidu minna Beslani emadega, kes nõuavad 2005. aasta veresauna asjaolude täpset uurimist. Probleemi mõõtkava hoomamiseks peaksime mõtlema kadunud inimeste hulgale. Alates 2001. aastast kuni 2006. aasta 1. aprillini on ametliku ombudsman’i andmetel Tšetšeenias registreeritud 2707 isiku vägivaldne kadumine. Valitsusvälised organisatsioonid, sh Memoriaal, hindavad kadunute hulka palju suuremaks, koguni nelja tuhande kanti. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on aastate jooksul vastu võtnud mitu dokumenti inimõiguste olukorra kohta Tšetšeenias. Nüüd on õiguskomitees ettevalmistamisel järjekordne raport, mis keskendub õigusliku kaitse vahendite tugevdamisele ning laiendab probleemi Tšetšeenialt kogu Põhja-Kaukaasiale. Inimõiguste probleemiga tuleb jätkuvalt tegeleda. Venemaa föderaalvägede omavoli kogu mahu läbitöötamisest ollakse väga kaugel. Samas toob ühiskondade pöördumine fundamentalismi ja veritasu-tüüpi tavade juurde endaga kaasa uusi inimõigusprobleeme. |
